Makõhalu X ( arvan, et karjas käinuid ei ole lugejate hulgas palju, pikalt on see makõhalu ( nostalgia ) olnud minuga, nüüd sai siis vormi ja mõtlen, kui jälle ( hirmus ) oleks see värss olnud siis, kui karjas käisin, pilt on sellest samast kohast Mustajõe ääres, kus võserik ja karju sää loomulikult pole )

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä

paiuvits üten, pamp tõõsõn peon,

tolmutsõl tiil

hummogu varra, päiv vaivalt silmä oll tennü valla,

päält keskpäivä, päiv  lõõgas taivan, silmä tekk’ pümmes,

õhk hengäss…  

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

jõõ kotsal undsõ, hain kastõst likõ,

mõntvuuri süämest läbi lei piknõ,

tihtsäle armu es anna  parmu

truvv karapinikene abiss- käsü pääle paugat,

õhk hengäss….  

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

sarvõkandjail udara  kõtu all lainõldi,

egäl uma minek ja olõk-vihjõpääl  hõel,

Lehvi ja Maasik, Kellu ja Jõhvik,

õhvakõsõ ja tsäropää  händä höörüten astsõva iin ,

õhk hengäss.

 

 

Karalats olli,

astsõ kara perrä,

üts silm kara pääl jõõperve pääl istsõ,

raamatuid loiõ vai käsitüüd teie,

igätsi armu ja õnnõ,

oodi kuna umõta pääväkene  jõud õdagõlõ,

õhk hengäss.

 

Karalats olli,

kunagi tundu tuu väiga jälle,

Mustajõõ  viirde

kara perän tolmu seen neiona astu,

a või ku hulga pallo tuu opass ja kasvat,

ja õhk kõikaig hengäss

 ohh õhku, õhku….