Ood võsõrikule ( Ood võsale ) Mullõ om võserik ( võsa ) miildümä nakanu, midä vähämbäs jääs, sedä rohkõmb miildüs, // ohku-õhukse /haha hõnguga -halli värvi // värmerikaa, värviküllane, mendsi -mündi / undsõn-udus )

Võsõrik ilosas tege  mu maa.

Puhmu, kiä kõrvusi  seldsin,

päivi viisi ütstõõsõl hõlman

tugõman lahkõhe  tõõnõtõist,

perve ja nurmõ pääl.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

ohku tossava lumõ naal

õhetas paiustiku palõ,

haha hõnguga roodsikun

siivotasõ tsirgu-pesä plaan.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Paiguldõ ku pross   nurmõ nääl,

 tiä hillätassa eht hinnäst urbõga,

sõs riputas külge tsilga,

tuu perrä tuulutas   häitsmehiivu.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Suvõpoolõ mutiku  lehistün  välkvä,

hummogist püündvä päivä,

undsõn uutva õdagut.

Egäl puhmul esi- ja ütenolõmine.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Süküst uutõn  värmerikkas saa rohiline.

Ütekõrrga hallaüü kuda puhmõlõ  kõllatsõ hõlsti

vai rostõpruumis värv pää.

Sõs võserik  kinämbäst kinämb.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa.

Tuisk eht alastõ rootsu valgidõ jänessehanduga

Külmä käen helkäs härmätüs  kavvõlõ-kavvõlõ. 

Mullõ  miildüse   võsõriku, õkvalt ku lihtsä tõtõlidse  inemine.

Kurbusõga kae ütetasatsit nurmõ lahmakit,

massi ja massinite vasta ei saa, olku  inemine vai võsõrik.