Ood võserikule ( Ood võsale ) Mullõ om võserik ( võsa ) miildümä nakanu, midä vähämbäs jääs, sedä rohkõmb miildüs, // ohku-õhukse /haha hõnguga -halli värvi // värmerikaa, värviküllane, mendsi -mündi / undsõn-udus )

Võsõrik ilosas tege  mu maa,

puhmu kiä kõrvusi  seldsin,

päivi viisi ütstõõsõl hõlman

tugõman lahkõhe  tõõnõtõist,

perve ja nurmõ pääl.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

ohku tossava lumõ naal

õhetas paiustiku palõ,

haha hõnguga rootsikun

siivotasõ tsirgu-pesä plaan.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

paiguldõ ku pross   nurmõ nääl,

hillätassa eht hinnäst urbõga,

sõs riputas külge tsilga,

tuu perrä tuulutas   häitsmehiivu.

 

Võsõrik ilosas tege mu maa,

suvõpoolõ mutiku  lehistun  välkvä,

hummoguti püündvä päivä,

undsõn uutva õdagut,

egäl puhmul esi- ja ütenolõmine.

 

Võserik ilosas tege mu maa,

süküst uutõn  värmerikkas saa rohiline -

mendsi, oliivi, aniisi, reseeda,

ütekõrrga hallaüü kuda  kõllatsõ hõlsti

vai rostõpruumis värv pää,

võserik ilosast ilosamb.

 

Võserik ilosas tege mu maa,

tuisk eht alastõ rootsu valgidõ jänesse handuga

Külmä käen helkäs härmätüs  kavvõdõ-kavvõdõ.

Jah,  mullõ  miildüs  mu maa ja tä võserik,

 õkvalt nigu lihtsä pettüsetä, õigõ inemine.

Kurbusõga kae ütetasatsit nurmõ lahmakit,

massi ja massinite vasta ei saa, olku  inemine vai võserik.