Me
istsime õhtuses õhus,
me olime õhemad,
kas oli see suvi või varasügis
ei enam ma mäleta
ja laua pääl kartulisalat
sõitnud pääliinast lõunasse.
Me istsime õhtuses õhus
ja täitsime
meeste kõhud
ja õhtuõhu-iseendiga….
kas oli mu jutul mõte
ma enam ei mäleta,
kuid sina, mu sõber,
postuleerisid täiega-
„
las oleval olla kes on „
nii
võis see vast kõlada
ja
minu roosad näpitsprillid
kolksuga
langesid lauale.
Me
istsime õhtuses õhus,
kas
olime õhemad
ja
Olev- olgu kes on,
kui
mantra, säält minuga…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar