Sulgen silmad,
katan kätega kõrvad,
ei
soovi kuulda ,ei näha-
igal
täistunnil erakondade reitinguid
onupoja
poliitikuid
isehakanud
staarikesi
küber-rünnakuid
sõjaohtu
lõputu
infovoog
sõnamulin
aina
räägivad, räägivad
teatavad
briifivad
, briifivad .
Elada neljas aastaajas
iseenda
lühikest-pikka elu,
kas
palju on tahta,
ja/või
protesteerida,
ja/või
radikaliseeruda,
ja/või
ignoreerida,
olla
kui vikerkaar taevalael
enne
tormi,
pärast vihma
teadmata
midagi,
teadlik olla ehk iseendast-
kas sedagi?
Kommentaariks-peegelduseks üks Jaan Toomingu aastatetagune arvamus:
VastaKustutahttps://kultuur.err.ee/309362/jaan-tooming-maailm-on-langenud-lauslobisemisse
1. Tänan lugemast
Kustuta2. Tänan jagamast
3. Arvatud juba 2016 ( oli vist )
4. Küsima ajendas endalt, kas ma ise ei ole langenud sõnade püünisesse ja lõpuks vajun ehk kuristikku ehk et nagu ütles V. Afanasjev, võtta luulepuhkus.
5.Aga vist ei saa, keerlevad, keerlevad luuleread peas