Lõikusõpidolõ

Süküs traavsõ vällä pääle,

tuul vasta oll´,

saput puid ja kahist lehti,

kissõ jõuga hirmsa alastõ,

üten kraamsõ väsünü hinge

tummõsinitsehe taivahe.

 

Ei helise miägi rinnah,

halli halla kae kurvastõ,

ümbretsõõri sadanu kõllatsõ lehe

ja kõllatsõ uudissõ.

Hing varjon,

ette panõ helleverevä prilli, lämmäle rõivilõ,

tassakõistõ astu või-olla esiki lõikusõpidolõ.