Ka vana naine võib väga kaunis olla

Ku suvi lõpõs, kõik küsüse, uutva,

kunas tulõ tuu vana naasõ suvi.

Tuul provval miäki ei olõ herksä,

vähä läüget,

külh kappi är käkitüt kassikulda

mano saa riputa, kanda,

undruku rebäsekarva,

mille nimetä puultuunõ pulstva sügüsetuulõ.

Julgõlõ provva kand kirivät nõglaga kübärät,

kängi pääl rõskusõ kaitsõs kummist kaloskit.

Emänd õdagu varra lätt sängü,

ei taha lörri, lärmi,

vähämb jõudu, kuumahuu.

Mõnikõrd üüse tasaligult,

häste hillä tihk ikku,

mille, ku eski tiiäs.

Külh ildanõ päivlik

silmävii kuivatas är.

 

Rutulidse tüümurdja provvat salahuisi kaesõ,

imehtüsegä silmäse,

õigõs võtva: vanaprovva om väega kinä.

 

💥💥💥💥💥💥💥💥💥

Kui  suvi läbi,

kõik aina küsivad –ootavad:

 millas tuleb see vana  naise  suvi.

Ses prouas pole  miski  ehk ere,

pole sädelust, vähe  sära,

kuid kapis tal peidus on kassikulda,

külge saab riputada,  kanda,

kleididki  imeilusad ruuged,

nende   nimetuid pooltoone  sasivad sügistuuled

ja  julgelt daam kannab rinnal  purpurseid prosse,

kingadel niiskuse kaitseks kalosse.

Proua  õhtul küll varakult  põhku poeb,

ei armasta kära ja plära,

vähem võhma, vahel  kuumahood,

mõnikord  öösel vaikselt –

hästi vaikselt ta tihub  nutta,

miks- kui isegi teaks,

küll hiline päiksesära

kõik pisarad kuivatab ära.

Tõtlikud  töörügajad  prouat piidlevad,

 vaikse imetlusega  vaatlevad-

 üllatuslikult siis tõdevad,

 ka vana  naine,  võib väga  kaunis olla.