Käü ku mõttõtiidläne
korvi ja väidsega mõtsan,
palugalehe puie all viikalkvõl
olõs ku üü otsa iknu.
Esihindäga kõnõlõ:
kükäda – ei,
võttä – jättä,
vana – nuur.
Õks kae ilosat nuurt,
taha ei kiäki vanna,
minnä käüdüt kindlät tiid.
Otsi uut, julgõlõ kõrvalõ
astu,
küsümise, miäkih tõsõ ei anna vastust.
Kullõ esihindä, tiidläse
mõttit pään,
puiemeri ümbretsõõri,
vaikelo – seokõrd ei värvipalaja
pääl.
Varra sügüse mõtsan helüsid
veidü ,
puutõristaja pikält tikatas
aolukku aigu
jala pääl koolu puuh,
korv veereni siini täüs,
vanakõsõ vaikello maha jäie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar