Sõpradele

 

                       

Irenale ja Indrekule tütre pulmapäevaks.

Te  koduväi juured on Mustveest,

Teate seal Peipsi,

 kus  pisut  kala veel-vist

ja elu ise kui sibul,

seest siiruviiruline,

pealt kullakarvaline.

Sa  Indrek  oled nüüd päriselt  äi,

ja Irenake -tõesti- ka ämmaks said,

kas naerda või nutta   ei tea,

kui  sibulat koorides nutad-

siis meie ei tea,

kas suurest rõõmust, et tütar sai mehele

või kurvastusest,

pesast lõplikult läind ainus tütreke

 hauka  sibulat- elu on hea,

 noki voblat , libista õllekest,

 tütrel  abikaas juurtega  Mustveest.