Augusti minek

 

 Herr August  väsinult  aidatrepil istub  ja teab,

  ära  minema   temagi peab,

  tige  herilane   tiirutab   ümber pea-

  mida ta  raibe  noolib- ei tea.

  Herra mõttes  kirub  tuult,

  ühe ööga  pagan, 

  kõik  õunad  on räsinud puult,

  enne   lahkumist  nõjatub  eatule  tammele,

 märkab lõpuks ka  õite ilu,

  päevalill  päikesega  konkureerib,

  oh ime - milliseid värve

  jagavad jorjenid , astrid ,  gladioolid ,

  usin  proua   täitnud  keldri  ja külmiku ,

  ise  , tõtanud  seenile…..

 

  Polegi  rohkem    tahta ja teha

  on tulnud aeg  sest  aastast  lahti  lasta,

  teab, keegi ei kuule , ei näe,

  jätab  prouale   pihlamarjadest kaitsekee

  ja  armastuse  avalduse   lauale ….

  Kohendab  kollase lehega kaabut,

  kergitab pükse , silub   kuube,

 ei  tahaks  minna, kuid  peab, 

 väärikalt  välja astub  õuevärvast -

 ajavoogude  eilsesse ilma.