Ma nüüd Võromaal tsiuksu nii,
mu sõbõr saarõl, kos õõ om öö,
tähtkujolt om tiä Sõnn,
sõnnu tsiristäs häste kipõlt,
aga hummogu ei olõ nii nopõ.
Ma prõlla Võromaal
tsiristä siit umma luulõt – vidiit!
Alma Mater kokku meid vei,
Tiigi tudõngimaja hirmsa külm tarõ,
meil egäl oll´ uma palõ.
Kuiki ei elä mi lähükesen,
viietõistkümnendäl mail mõtõ lätt saarõlõ,
kos õõ om öö,
ja ütle sul, kulla saarlanõ,
ei tüü, ei latsõ, ei miis,
ei tulõ mi vaihõlõ,
seod sõprust om õnnõ katõlõ,
😉 Kes seo om õõ vai öö
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar