Mai
on süütu neitsi,
ta
sängis pole ainsatki plekki.
Kõik
valendab valge kui piim,
tooming,
piibeleht ja jasmiin,
ta
erutab, jagab lõhnu,
sest
süütusest lausa kõhnu.
Mai
ise on süütumast süütu,
valendab
maasikas välul ja aias,
jänesekapsas
laanelill,
tähthein
ja leselill,
ekstaasi
viinud ta kastanipuu,
õitelumega
katnud kõik õunapuud,
ise
Mai unistab, uneleb, vaatleb,
pesapunujate
lembelaulude saatel .
Mai
kallis, aeg läheb ja sina ka -
süütus
koos sinuga.
Tulevad Juuli ja August.
Paremad
palad küpsevad,
moosi
ehk saab,
piibelehest,
sest valgest süütust
oranž mürgine mari saab,
kastan- unustanud ekstaasi,
seemnepurse pruun
jäetud laokile- vedeleb maas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar