Me
varblaseprouad ei sahista sussi
ei
oota tasuta bussi
ostavad Nädala tähti
võtavad
külma vett, kui on mahti.
Meespool neid jao pärast sõidutab
Sõstar
ehk keha ja meeltki kosutab
Rotile
antakse lahkuda käsk
Mustale Tiigrile poikvel on uks
Meestele
koju jäi õlu
antagu
mullile voli
suhu suupiste pistkem
ja
paar sõstrast tundi
üheskoos kestkem
Kühveldäs
kühveldäs lummõ
kiäki
korgõlt ülevält,
miis igätsevält aknõst kaes ,
naabrimiis
kolmandat vuuri
lummõ
ruuk
satas
ilosat valgõt lummõ
dilemma,
kunas om õigõ aig
ruuki ilosat valgõt lummõ,
lää
vällä lummõ luuma
varblasõ
viirpuu hekin
hosiannat
kooriga laulva,
satas
ilosat valgõt lummõ
ütskõrd
tulõ külh aig
päiv
päivitäs lumõ kah är’,
oodami-
nikani lumõ pääl
kasuma
nakasõ sibuli.
Aolõ jäävä kõik jalgu:
hobõnõ autolõ jäi,
papõr, tint internetile.
Lumi häiermile jääs jalgu,
lilli hallalõ,
nuurus vanadusõlõ jääs jalgu,
vana noorilõ,
kallas lainõlõ jääs jalgu
–
õnnõ aig saa egäüte meist
kätte.
A
katan kätega kõrvad,
ei
soovi kuulda ,ei näha-
igal
täistunnil erakondade reitinguid
onupoja
poliitikuid
isehakanud
staarikesi
küber-rünnakuid
sõjaohtu
lõputu
infovoog
sõnamulin
aina
räägivad, räägivad
teatavad
briifivad
, briifivad .
Elada neljas aastaajas
iseenda
lühikest-pikka elu,
kas
palju on tahta,
ja/või
protesteerida,
ja/või
radikaliseeruda,
ja/või
ignoreerida,
olla
kui vikerkaar taevalael
enne
tormi,
pärast vihma
teadmata
midagi,
teadlik olla ehk iseendast-
kas sedagi?
Kipõ päiv,
helkäv pildikruut hummokust
pääle käü:
„Vapra ja ilosa“,
„Keeledü vili“,
„Kirgi torm“,
„Mäetohtri“,
„Viimäne võmm“,
„Soti sirgõs“,
egä jumala päiv!
Nii teküs seol kodanigul
telekatüüpäiv.
Vastsõaastakuu jugavuul
hiitligus tekk´ ilma,
värske lumõ valgõ
pisara tõi silmä.
Varõs vanan kuusõn vaagaht´
rohepüürde hinda,
pääväkene varõmb heräs´,
helles tekk´ mi ilma.
Mõnõl pääväl taivataat
taivamannat kallaht´.
Kae, ku pühäligult,
aasta uus meil alas.
Jaanuaris
jugavool
heitlikuks teeb ilma
värskelt sadand lume valgus
pisara toob silma
vares vanas kuuses kraaksub
rohepöörde hinda
sõber päike
varem ärkab
valgemaks teeb ilma,
mõnel päeval taevataat
taevamannat kallab,
nõnda pühalikult
aasta uus meil algas.
Me
istsime õhtuses õhus,
me olime õhemad,
kas oli see suvi või varasügis
ei enam ma mäleta
ja laua pääl kartulisalat
sõitnud pääliinast lõunasse.
Me istsime õhtuses õhus
ja täitsime
meeste kõhud
ja õhtuõhu-iseendiga….
kas oli mu jutul mõte
ma enam ei mäleta,
kuid sina, mu sõber,
postuleerisid täiega-
„
las oleval olla kes on „
nii
võis see vast kõlada
ja
minu roosad näpitsprillid
kolksuga
langesid lauale.
Me
istsime õhtuses õhus,
kas
olime õhemad
ja
Olev- olgu kes on,
kui
mantra, säält minuga…
Lai lumesadu
hangede riigihanke
võitis kojamees
Lumememm ootab
laiskus ei hüüa tulles
haigutab hanges
Mu ilmainemine
ei olõ ahta meelega,
ilma kaes vallaliidsi silmiga.
Sündsä olõ ei timä käest küstä passi,
kodakundsust ja rassi,
kiäki ei tiiä tä suku.
Vägeväst-laihast lihast ei piä tä luku,
maailmä taht puhtas kraami,
parõmbas ellä esihindä eloga.
Sõkkas kundsa pääle,
arro saa – Citizen of the Word –
ilma parõmbas eläs esihindä eloga,
kuis külh talopojatarkusõga
edesi ellä.
Tütär
Soomõst tull’
lubasi taivast tuua tähe,
tarrõ vii , vällä juhti tsolgi
ehti ja ehitädä,
vannolõ ilosa murõtu elo,
kõik sai mia anda oll’
paar kõrda käve-
ja lännü oll-
maja läts võlgu kattõs
vanamiis võhivõõrastõ
ulu all’, hää et niigi läts,
istos, kaes
vannu pilte,
unõhtamise jõõ pääl
allavett läbi.käümise tsolk.
Poig tull’ Soomõst
üle mitmõ-setme aasta,
kõnõl, kuis piät elämä,
poig tull’ Soomõst,
ütskõrd tõi palju tühju purkõ,
tõnõkõrd hindä müübli-hoiulõ,
nõud mitukümmend aastat vanna
onu punnvõrri,
hindä Soomõn sündünü
väikulõ pojalõ,
ja imä-esä küüki säädse
vana
mikrouuni,
esäle ostsõ vahtsõ käekellä,
miä randmõ pääl tikatas,
esä kaes ja egä kõrd kõnõlas
poig ostsõ timäle kellä,
unõhtamise jõõ pääl
allavett läbi.käümise tsolk,
unõhtadõn edesi ellä’,
seokõrd sääne elopilt.
hoonakõsõ
naha
kaabahtas käpägä jalasiirt verele,
keelegä lakahtas
vereverevid
tsilku kahi silmägä,
näppu haukas ja kätt, andõ miä jaganu
soele
hinele,
laabitsõnu tä
pulstunut kaskat,
jõrisõs- kullõs ohvri süä pess,
valgõ kihv irvakil, häüss juusk
rinnakastin süämele hamba lüü:
suuhvõ vidä
valusat valgõt verd,
susi hiitnü säläst
hoonakõsõ naha.
Är küsügü, olõ ei aigu,
Panõ
är- ei prõlla,
Är segägü, är tekü,
Är puttu,
Ei massa, ei tohe
Olõ ei
lubatu.
Är ja Ei tapp alostusõ ja vungi
Sünnütäs päältkaemise ni paprõvõimu.
Ära
küsi, mul pole aega,
Pane
ära- mitte praegu,
Ära
tee, ära sega,
Ära
puutu, mitte praegu
Ei
tohi, ei või,
Ei
ole lubatud
Ära
ja Ei tapab algatuse ja õhina
sünnitab
apaatia ja bürokraatia
Tädi kuuli ütsindä
Jõulus ehtse
tarõ,
kraamsõ,
pand´ üles vanniku – ütsindä.
Kiit´ ja
küdsi,
esihindäle
katt´ lavva – ütsindä.
Miä timä
sääl mõtõl´–ütsindä?
Jätt´ eloga
hüväste – ütsindä.
Maha jäie kõrran
tarõ,
keväjät uutva
kasvohuunõ,
ilosalõ
pakitu koolnurõiva.
Tädi läts
uutmada, kinäste,
käe-jala
külmä, vallalõ kampsihõlma,
läts Toonimaalõ
– luuja karja.
Illos surm
anti tädile.
kaunistas jõuluks kodu -üksinda
vanikud riputas, koristas
toidud keetis ja küpsetas -üksinda,
laua kattis- iseendale-üksinda
mida tema
seal mõtles- üksinda
läks keha kergitama ja
jõulupühal jättiski eluga hüvasti-üksinda
maha
jäid korras kodu
kevadet
ootav kasvuhoone
valmis pandud kirsturiided,
läks
ootamatult -ilusti
käed
, jalad külmad
avali
kampsuni hõlmad
toonela
teele, looja karja,
tädile
anti-
ilus
surm .
Hooldajad
hooldavad
raha eest
hooldajaid
rahata
pole
lauale
lüüakse
kohustused ja õigused.
Ilus
surm kõiki
ei taba
ja siis on küsimus rahas,
kokkuvõte elust endast-
räige
Är rikutu
kahrudõ karma,
soe saanu
sarlaki,
luudusõ
karistus kaardilavval.
Urvildõ
havvakaibja
kühveldäs
kulda viikingide haudu pääl,
poolik hinge
all.
Panteoni
samba lagunõsõ,
pilven
jumala pilvi pääl piibutasõ.
Käsüvalitsõja
mängvä
tsäsüpommõga
tampkat,
inemiisil
pinnu tagaotsan.
Talvemõnu reel
libiseb ajalukku,
jäälilled aknal
ei õitse,
sadanud lumi
ei maitse,
jääpurikaid
keel ei limpsi,
regedest jäänud ehk rauad,
aken kindel pakett,
baarist tellin
rohke jääga
gini kokteili
talvemõnu reel
libiseb ajalukku,
baarist tellin teisegi
rohke jääga
kokteili
lumehelves huule peal
❄️❄️❄️❄️🍸🍹❄️❄️❄️❄️
Talvõmõno riiga nilvõstus
aolukku,
ijälilli aknõ pääl ei häitse,
sadanul lumõl olõ ei mekki,
kaartõtsilka kiil ei lakata.
Rekist peräle ütsik raud,
tarõl kimmä pakkaknõ iin,
kõrdsist telli klaasitävve
ijäga
kadajasegäjuuki.
Talvõmõno riiga nilvõstus
aolukku,
kõrdsist telli tõsõgi
ijäga klaasitävve
segäjuuki,
lumõhepem huulõ pääl.
tuiskad , siis jälle
külmetad,
tuiskad , seejärel sulatad,
ootamatu kui kohtumine exiga,
jäävihma kraesse
kallad,
ohtlik kui sex exiga,
sumpan valges
lumes-
hingeldan,
kurat, ei mäleta,
kas eelmisel
aastal samuti,
sihvakas seemnemänd
raiesmikul-
tundub, et külmetab
aru saamata miks
ta seal üksi
sumpan valges
lumes
lihtsalt olen talvevaikuses-
vaikimisi osake
vaikelust-
mõnuga
lumeülene härmatis
ehtinud kõrred,
minul punapõsed
täidetud
kristallselge õhuga
Mu pääliinlanõ
lõunaeestläsest rohkõmb tiin,
egä tõnõ sõna joba inglüse
keeli,
puul elost drive in,
tõnõ puul Dropbox vai iCloud,
sõs viil määndsengi veebin
varavalgõst üüni tallitas,
ello juhtva tuhandõ ruulsi,
(sõnast rule )
standby pääl pääkolun
esäesäde tarkusõ,
uhkõn puurin kassi ja pinni
kasvatas,
sündsäle kotti kobistas junni,
aigu olõ ei, õnnõ in harry,
söögiski suši ja karri,
nii mi elämi kumbki:
umma ja ullimuudu,
aga ütenkuun
liigumi allaminegi poolõ.
