Tuul pühknü paljas lehepuie
ilosas võõbatu pää,
kõivo ja lõhmusõ kuldsõst
ilmä jäänü,
haava ja pehlak vereväst,
alla andnu hallis lännü leinäpaiu,
tummõs tõmmanu lepäpuu,
tamm külh punsõ kõvastõ vasta,
uhkõld´ pikält vahtsõ pruumi
hiusõga,
es päse: pall´as pöeti tiä
kah.
Õigust kae lehitä, roodsun
puiõga,
tuhandõt tuuni pruumi ja
halliga,
koolnuidõ kasvõ lagoga
värskilt künnedü kohila maaga.
Hirmsa või illos olla,
armõdu hallõ kah.
Hingipäävä kündletuli hubisõs
lavva pääl –
märtekuu, novvembri
kottpümme aknõst kaes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar