Varisenud kallastega jõgi ( Minu käes on ühe noore eesti mehe, kurjategija päevaraamat, kellel oli unistus kirjutada lugu, mille pealkiri oleks "Varisenud kallastega jõgi ", jagan muutmata kujul tema igatsust värssides, olla , saada vabaks. Päevaraamatus pole kirjavigu , kuigi ta keskkooli ei ole lõpetanud, lisaks on seal portreevisandid naistest, äärmiselt ilmekad, mees ise on surnud, aga jäänud ta värss, mida jagan teiega . )

Päevad  juba allamäge läevad,

järgi jäänud ainult üksteist kuud,

olematuks vähehaaval  needki saavad,

vaid tõttaks aeg, ei soovi praegu  muud.

 

Varsti jälle  olen kõigest vaba,

lähen sinna kuhu ihkab hing,

mind ei piira müürid, ustel puudub taba,

lõpeb seitse  aastat kestnud  nõiaring.

 

Seal vabadus ja  kodumetsa vaikus,

kus jälle luusin nagu lapsepõlves ma,

et võiks puhata ja  olnu minust haihtuks

üsna kaugele, et päris  olematuks  muutuks ta.

 

Kirjutatud  Atsi,  noore eesti  mehe poolt

juunis 1976 Arhangelski vangilaagris, kus ta viibis 1970-1977.

Joonistusel on kirjade järgi Koloonia nr 23  hoiukassa juhataja  ( 1975 )