Süämen tsusk ja tunnõ,
elämises ei olõ õhku ei ruumi,
kõik elo om kõrralduisiga är' kõrraldõt,
nüürvä kaala.
Kõrralikul olku
elämiseski kõrraldus !
Kõrraldusõst püüvä arru saia,
aga inne kui arru saat,
om kõrraldus är muudõtu.
Päälttuu palass vällä,
kiäki kõrraldust hoobis tõistõ tõlgutas.
Sõs olõt jo võlssi elänü
ja kiäki või su pääle kaivata.
Ku kõrraldust ei olõ,
sõs ellä ei saa ja ei toheki .
Tulõ kontroll,
kaes kõrralikult perrä ja
sehkendäs pikä kurja paprõ
kõrraperäldüle elätüle elolõ!
Hirmsat muudu matt hinge,
külm higi om otsa iin,
aknõ lüü peräni vallalõ,
ja röögätä:
"Minke mõtsa, kõrraldagõ vähämb,
laskõ inemisel ellä !"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar