Vanahus ku süküs
tassakõistõ mano hiil,
keset suurt suvvõ
kõivokõnõ saa hellekõllatsõ lehe,
inemine peenükest kirjä ei näe.
Tühjä tuust!
Süküs, vargusi haukas suvõst
kiä laisas jääs,
igä silmä ümbre künd hiusspeenükese vao,
mõntvuuri halutas siit ja säält.
Tühjä tuust !
Luudus üte käega kuldas puid,
tõõsõga ilma rämmäs kuionut pruumi,
iäga tõvõ om külge jäänü,
aig tikatas andmalda armu
Elämi viil.
Kuuljakuun undsõt ja
ütetaolist hahkjast hallõt,
mõni ütsik päiv and kibõnakõnõ hellet,
inemine mõtlõs hengist, tulõkist -minekist,
salahuisi pallõldõn igävest ello.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar