Ha ha haiku

 Sügise palged

 õhkavad viimast soojust

 hallad õlgadel

Kõrraldusõ matva hinge

 Süämen tsusk ja tunnõ, 

 elämises ei olõ õhku  ei ruumi,

 kõik elo om kõrralduisiga är' kõrraldõt,

 nüürvä  kaala.

Kõrralikul olku

elämiseski kõrraldus !

Kõrraldusõst püüvä arru saia,

aga inne kui arru saat, 

om kõrraldus är muudõtu. 

 Päälttuu palass vällä,

kiäki kõrraldust hoobis tõistõ tõlgutas. 

Sõs  olõt jo võlssi elänü

ja  kiäki  või su pääle  kaivata.

Ku kõrraldust ei olõ, 

sõs ellä ei saa ja ei toheki .

Tulõ kontroll,

kaes kõrralikult  perrä ja

sehkendäs pikä kurja paprõ 

kõrraperäldüle elätüle elolõ!

Hirmsat muudu matt hinge,

külm higi om otsa iin,

aknõ lüü  peräni vallalõ,

        ja röögätä:

"Minke mõtsa, kõrraldagõ vähämb,

  laskõ inemisel ellä !"

Armasta ello

 Istsõ vana Medina värten

 hindä aasta ja hädä  olgõ pääl,

 kaiõ ello,

 kõigil kipõ,  muudku  astusõ,

 pakan ni  moslõm ja kodolda kass,

 kaiõ  -

 saiõ arro,

 armasta ello

Ha-ha haiku

 Paradiisiõun

taevas ootab paradiis

siin kutsub Maa

 

Hädä mõistuse peräst

  Prii riigi tähtsämbä uudissõ:

   kiä läts lahku,

   kiä saa latsõ,

   miä om sälän ,

   miä om  jalan,

   kiä süü lihha,

   kiä   hainu jürä, 

   kost sai rikas uma raha,

    toetusi  om umbõ vähä.

 Mille minnä kohtumajja,

 ku egäüts om asjatundja.

  Pistü jala pääl käü koomusk

" Jälki hädä mõistusõ peräst !"

 

Salahuisi pallõldõn igävest ello

 Vanahus ku süküs

  tassakõistõ  mano hiil,

 keset suurt suvvõ

 kõivokõnõ saa hellekõllatsõ lehe,

 inemine peenükest kirjä ei näe.

      Tühjä tuust!

Süküs, vargusi haukas suvõst

kiä laisas jääs,

igä silmä ümbre künd hiusspeenükese  vao,

mõntvuuri halutas siit ja säält.

    Tühjä tuust !

Süküs üte käega kuldas puid,

tõõsõga ilma rämmäs kuionut pruumi,

iäga tõvõ om külge jäänü,

aig tikatas armu andmalda.

    Elämi viil.

Kuuljakuun undsõt ja

ütetaolist hahkjast hallõt,

mõni  ütsik päiv  and kibõnakõnõ hellet,

inemine mõtlõs minekist,

salahuisi pallõldõn igävest ello.

Ha-ha haiku

 Viinakuu vaikselt

  elab minekut, tarre 

  tuled varakult