Trehväten Maid ( haralinõ- teismeline , alles nüüd olen õppinud vaatama õhtute kuldkollast tolmu, millest luuletas Alliksaar )

Mai jõudsõ peräle,

tujokas  haralinõ,

tiiä ei kiäki midä uuta

timäga ütidsest üüst,

pehmüst,  armu vai halla.

 

Villatsõ vammuska  hiidä säläst,

veidü villast  viska tõisilõ,

Maiga trehvämä lähä,

tä tolmu keerudas üles,

 õdagu tõtõstõ

tolmgi om kuldkõllanõ.

Maiga trehvä  välän ja vilun.