Tütrele (sõõrikus tähtpääväs) ( hellüsi-helises, saldusõst -armastusest; haraline-teismeline, pümmet kandma-musta kandma, hoitmine , kah armastama )

 

Sa umbõ kipsalõ ilma tullit-

mõnõ kimmä pressiga.

Oll` väega varajanõ hummok,

es kire kikaski,

talv viimsit  päivi hingits,

tsirgulaulun kevväi heläsi.

Tuud sündümise imet

sõnnoga ei seletä

ku saanu olõt imäss

saldusõst sündünüle latsõlõ.

 

Lats imä-esä ilmaruum:

üteliisi  väikokõnõ ja nii suur,

üteliisi  naarulinõ- ikulinõ,

üteliisi kinä-jonni täüs,

üteliisi hää ja halva olõkiga

üteliisi mudsukas ja turak.

Tä om  ilmaruum,

tä tita, haralinõ ja sõs aiginemine.

 

Kas elo  and´ om ,

vai ütesttüküst vaiv ?

Aga  alasi om  ummamuudu  aig ….

Sa ilman olõt ainulinõ-

                  väega.

Är kandku pümmet

hingen, sälän, süämen,

armsas  esihinnäst, tõisi piä.

Hoitmine   kiriväs värv elo,

ilmaruumin elä-silmäterä-

hoitõn ello-ainukõst.