Makõhalu VI ( hainatüü luulõn, aastide perrä ilosamb ku periselt, maalatsõ suvutüü ja kohustus ) Silmä taivan, om mõtõldu, et kõik aig kaeti ilma, haina sai tetä hää ilmaga, tull ette õks kõkõ .

 

Suvõl, silmä taivan

eläjäile tetti haina,

niideti ,  kaarutati,

päiv kuivat’ ja latsõ palasi,

häste läts-

suurriha  kokko  vedäsi.

Silmä taivan,

higi silmän, esi parmuparvõn,

vikluga visati rukka ja rõuku,

viglahand peon veerüt vesiville.

Silmä taivan ,

kuurmameistri juhatamist perrä

viglatäüsi linnas hainu,

 kuurmas, suurõs.

Sõit läts korgõn  tarõ mano,

tuul kuivat’ hiki ni  pelet’ parmõ.

Silmä taivan ,

viglatäüsi linnas haina

ümbretsõõri vällä  kuhja,

tõõnõ jago köksi küüni.

Hainatolm , kõrrõ tsuskman, higi lahmas,

vastakõnõlõmada  vigla välgahti 

sainu viirde hainu sõkati,

suula vahele ja sõkati, sõkati,

pikäs talvõs eläjäile nõnaesist.

 

Hainatüü avvutaso,

magamine küünin,

värski haina hõng,

palju õhku, kiäki  kraabat saina veeren,

katussõ pääl krõbist lämmit.   vihma,

õdak viirdü lühküs hainahõngutsõs suvõüüss,

latsõ  nii väsünü tüüst.

 

Kikas, va herätuskell,

vihalõ aiõ,  

kirgmä nakas väiga varra,

heräsi kana ja mäletseja,

elohelü unõn ja periselt…..   

 

Inemisest ilman ja ilmast

 

katõ tuhande katõkümne kolmanda

vastsõaasta kuu õgäpäävä ilmäteedüs:

pilviskeles,

satas vihma, lörtsi ja  lummõ

või tuisata,

tii om kotussildõ  nilbõ,

paar kraati  alla, paar üle nulli,

päävä pikembäs,

üü lühkümbäs,

rahvas  tuiskas tüüle, tarrõ,

liikman makõtaja , (liikvel  libe sell )

vesi tulõ  silmä,

kiäki tõõsõlõ tekk’ külmä,

tiä lätt’ tujost är’,

kallõs  tege süäme ,  

 

talvõ perrä

kägo  varsti  peräl,

ja jälki põrgoline  -

tõõsõ pessä  uma muna munõs.

Essünü ( Eksinud )

 

Saisõ võpsikun ,

räbästü, a  olõ es  puu,

paragrahvi krõnksi ristirästi

egäst kaarist näid manu kasvi,

ummutivä ütstõist,

arru es saa, miä ma sääl tii.

Tsõõriti labürinden,

otsõ avarust ,

otsõ selgüst,

otsõ är’ minegi   tiid,

es olõ üttegi sirgõt,

kükäsi, luutsõ-  vast mõni kikkasiin,

õnnõ kõvõra paragrahvi-

a mille ma siin ja miä ma siin tii?

Astu mullõ vasta, anna lämmä käe

 

Ku ma tulõ jäämulgust 

astu mullõ vasta , anna lämmä käe.

Ku ma tulõ ijäisest tuisust,

astu mullõ vasta , anna lämmä käe.

Ku ma tulõ lillivällält,

astu mullõ vasta , anna lämmä käe.

Ku ma tulõ hainamaa päält,

astu mullõ vasta , anna lämmä käe.

Ku ma tulõ marjamõtsast,

astu mullõ vasta , anna lämmä käe.

Ku ma tulõ paksust mõtsast,

astu mullõ vasta , anna lämmä käe.

Ku ma tulõ, ku ma olõ,

astu  mullõ vasta,  panõ ümbre käe,

olõmi sõs katõkesi, kullõldõn ja kuuldõn,

astu mullõ vasta,  panõ ümbre käe.

Igätsüste suuvõ kaivu / Igatuste, soovide kaevud // Katõn keelen / Kes mesit poleks lapsena unistanud, kui suurelt ja sügavalt , igaüks teab, mul ei ole sellest hingepiinu, küll mu ema räägib, kuis ta soovis karmoškat, mida lubati, aga ei saand, räägib nüüdki, kui segadus muidu peas.

 

Aolõ anda mõtõt  , kas piäs ?

Inne sõta , pääle sõta,

kolhoosi aigu, nõuka   aigu,

eesti aigu , seod aigu,

arvami,

arvustami,  mõõdami aigu.

 

Latsõ kõik  tulõva latsõpõlvõst,

aost,  miä paari sugupõlvõga häös pääst .

 

Latsõ kõik tulõva latsõpõlvõst,

velle, katõ pääle kiäl üts paar pükse ja saapid,

sõsara, kiä jagasi ainumat asõt ja mõstut  marlet,

ette tull’, vanõmb mõntvuuri kluhvsõ,

latsil  igätsüse sügäväl  süämen,

suuvõ kaivun.

 

Latsõ kõik tulõva latsõpõlvõst,

nälgä es olõ, või olla veidü puudus,

elo oll verrev, maa täüs Lenini nuuri ,

ette tull’ vanõmb mõntvuuri kluhvsõ,

latsil  igätsüse  sügäväl  süämen,

suuvõ kaivun.

 

Latsõ tulõva latsõpõlvõst,

autuga aida ja kuuli ,

hulga asju,   millest vai kellest huuli,

vanõmbide  vahel tulõ validä  puuli,

elämisel  olõ ei üttegi piiri ,

vanõmbil  kluhvmine keeletü,

latsil  igätsüse  sügäväl süämen,

suuvõ kaivun:

kavvõmb maada,

liina kuuli,

karmoškat,

teksapükse,

pinni,

Barbie’t ja Hello Kitty’t,

essä, kiä tulõs küllä ja  kaema….

latsil õks igätsüse sügäväl  süämen,

suuvõ kaivun .

 

Aoga  latsõ kasussõ suurõs

suuvõga käetsimmi ( käsikäes)

igätsüse  jõõlt reieldäden unõtamise poolõ,

pudõnõnu  kaldidõga jõõlõ.

 

 🙈🙉🙊🙈🙉🙊🙈🙉🙊

 

 Mõtestama aega kas peaks ?

Enne sõda, peale sõda,

kolhoosi aeg, nõuka aeg,

eesti aeg, meie aeg,

arvutame,

arvustame , mõõdame aega.

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

ajast, mis paari põlvkonnaga hääbub  me peast .

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

vennad,  kahe peale kel paar  pükse ja saapad,

õed, kes jagasid voodit ja päevade  marlit,

 ette tuli, vanem mõnikord vitsa andis,

igatsused neil sügaval   südames,

soovide kaevus.

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

nälga  polnud, küll defitsiit,

elu oli punane,  maa täis Lenini  noori,  

ette tuli, vanem mõnikord vitsa andis,

igatsused neil sügaval   südames,

soovide kaevus.

 

Lapsed kõik tulevad lapsepõlvest,

autoga aeda ja kooli,

meeletult asju, millest  või kellest hoolib,

vanemate  vahel peab  valima poole ,

elamisel  puuduvad piirid,

vitsad rangelt  keelatud,

igatsused neil sügaval  südames,

soovide kaevus:

kauem magada,

linna  kooli,

karmoškat ,

teksaseid,

koera,

Barbie’t ja Hello Kitty’t,

isa, et tuleks külla ja kaema,

igatsused neil sügaval  südames

soovide kaevus.

 

Ajaga lapsed kasvavad  suureks,

soovidega käsikäes

igatsuste jõelt loovides unustuste poole,

varisenud kallastega jõele.

Makõhalu V ( Lõhnad on ajusoppides ja teatud situatsioonides tunned ja tajud . Puhta pesu lõhn tuleb meelde mõnikord, kui põrkun mõnes situatsioonis inimesega aga nii, et kõigepealt hõljub Ariel õhus ja siis kusagilt ilmub inime. Ja oi kui suur töö oli pesupesemine, kui toas polnud kraanivett

 

Huuvõ pääl, nüüre pääl

siinpuul sinist taivast

tuulõn lapõrd mõsu,

pikä  nööri , terve muro täüs,

puulpäiv oll  mõsu mõskmise päiv,

tsõõrikust „ Rigast“ võeti viimäst,

uhtmisvett kanti vanni täüs,

kaorõngas  keti ja pangi all

käänden krõgisi, vaivan .

 

Nüüre pääl lapõrd

sängü-ja sällämõsu,

mõni lina, helepruumi ihomahla  plekigä

padjapüürü kuun  tekikottõga,

keskiä rõõmu - aluspüksü  pikki siiriga 

pihiku ja sukahoitja trippegä,

ainum piinmõsu, aloskleit mõnõ pitsiga,

pembergist pääräti, kümme taskurätti,

tüürõiva, paiga põlvi pääl.

 

Nüüre pääl lapõrd puhas mõsu,

tuulõ käen mõnõ tunniga kuiv,

 tarõn oll  suur unik  mõstut mõssu

 külh rõivil oll puhas hõng.

 

Talv kehütas olgõ ( livvuplats- jääväli või liuväli , libedus murrab luid ja konte, söönuks saavad vihast ) ;

 

 Vastsõkuu, satas vihmä,

talv kehütäs olgõ

olla vai ei,

livvuplats egä

muro ja uulitsa pääl,

nilbõ murd luid ja kontõ.

 

Talv kehütäs olgõ,

tä tiiä ei, kiä muutsõ ilmä,

olõmises  täl rassõ aig,

tahass  talv olla ,

a taivast satas vihmä,

inemise   sõimasõ,

süünüs saava vihast.

 

Talv kehütas  olgõ ,

täst ei  olõnõ   oodus,

ei elämise moodus,

õhun hõllos iks viil

igätsüs  kinäst talvõst.

 

Varisenud kallastega jõgi ( Minu käes on ühe noore eesti mehe, kurjategija päevaraamat, kellel oli unistus kirjutada lugu, mille pealkiri oleks "Varisenud kallastega jõgi ", jagan muutmata kujul tema igatsust värssides, olla , saada vabaks. Päevaraamatus pole kirjavigu , kuigi ta keskkooli ei ole lõpetanud, lisaks on seal portreevisandid naistest, äärmiselt ilmekad, mees ise on surnud, aga jäänud ta värss, mida jagan teiega . )

Päevad  juba allamäge läevad,

järgi jäänud ainult üksteist kuud,

olematuks vähehaaval  needki saavad,

vaid tõttaks aeg, ei soovi praegu  muud.

 

Varsti jälle  olen kõigest vaba,

lähen sinna kuhu ihkab hing,

mind ei piira müürid, ustel puudub taba,

lõpeb seitse  aastat kestnud  nõiaring.

 

Seal vabadus ja  kodumetsa vaikus,

kus jälle luusin nagu lapsepõlves ma,

et võiks puhata ja  olnu minust haihtuks

üsna kaugele, et päris  olematuks  muutuks ta.

 

Kirjutatud  Atsi,  noore eesti  mehe poolt

juunis 1976 Arhangelski vangilaagris, kus ta viibis 1970-1977.

Joonistusel on kirjade järgi Koloonia nr 23  hoiukassa juhataja  ( 1975 ) 

Ha-ha haiku

 

Daam ohkab õhku

jäälilled löövad õide

jaanuar õuel

 

👀👀👀👀👀👀👀👀

Käpikute  aeg

õigusriive, miks sunnib

ilm kindaid kandma

Kolmanda silmaga vaadata elu ( elu on kohati väga sürr, Vaatasin V.Vahingu päevaraamatut, doc filmi, väga sürr, läksin kööki külmkapi juurde, ja rebane jooksis linnatänaval, üksi, saak hambus, sürr, läksin tuppa ja vaatasin doci edasi, sürr)

 

Kolmanda silmäga  kaia   ellu,

„ Vaino  Vahingu  pääväraamadut „,

ellu  hullarin- hullu ellu,

poolõst  päävast puulpümme,

rassõ lumõ sadu,

ei  kedägi uulitsa  pääl,

latsiga elu, latsita elu-

kinnitsite  ussiga majjun,

kolmada  silmägä kaia ellu,

laterna läükeldä valgõl

repän tsilpsas nilbõ uulitsa  pääl

uhkõlõ ütsindä

rüüvlinuus hambun,

kolmanda silmäga kaia ellu. 

👽👽👽👽👽👽👽👽👽

Kolmanda silmaga vaadata elu,

„Vaino Vahingu päevaraamatut“,

elu hullaris-hullu elu,

poolest päevast poolpime,

raske lume sadu,

hingelistki ei  tänaval

lastega elu, lasteta elu-

suletud ustega majades,

kolmanda silmaga vaadata elu,

laterna tuhmis valguses

reinuvader  lippab libedal tänaval

uhkes üksinduses

röövsaak  hambus

kolmanda silmaga vaadata elu.

Ükskõikne vaba värsi moodi eluvaade ( 01.01.2023 )

 

01.jaanuar, väljas  plusskraadid,

sajab kerget  vihma.

Teeme väikse kõnniringi,

inimesi palju ei liigu, unine pühapäev.

Mõned siiski tulevad vastu,

keegi ei ütle  „Tere „ , „Head  uut aastat „ ,

pööravad  silmad  maha , et mitte meid kahte näha.

 Meiegi ei tee  neist välja, vaatame mööda, õhku.

 Vastu kõnnib  sinises spordidressis keskealine  mees,

 võõras, 

 teretame ja soovime " Head uut aastat ",

 peaaegu ühest suust,

 ilmselt oleme ühest puust.

 Ehituspoe  juures  astub meie ees vanem  naine,

 kõnnak ea tõttu ettevaatlikult taaruv,

 näeb  kuuse all tühja pudelit.

 Kuuseni ei ole kõnnitee,

 vesine, libe jää.

Ettevaatlikult taarudes astub  naine kuuseni,

 kummardab,

võtab pudeli, uurib midagi,

paneb tagasi- kuuse alla maha.

Ettevaatlikult, ikka  taarudes,

 libe ju,

tuleb kõnniteele  tagasi.

 Väikses provintsilinnas tunnevad  teavad kõik kõiki.

 Proua  töötas   omal ajal lasteaias kasvatajana.   

 Ükskõikselt, nii ükskõikselt , uus aasta algas.

 

Armu palõ aoga tõõsõss lätt, ( morus alba- mooruspuuleht, tsibiläne-liblikas )

 

Armu palõ  aoga tõõsõss lätt

tsibiläisist  kõtun

saanu siidihuss

ütstõõsõlõ olõmi  Morus alba 

näärmist eräldämi nesset 

ütenkuun kerimi kookoni.

 

Armu palõ aoga tõõsõss lätt

siidirõivastõga sängü pääl

hoia, võta hõlma minno,

olõmi ümbrekaala,  annami suud sääl

tutva iho nuhus kõditas  nõnna

ütenkuum kerimi  kookoni.

 

Armu palõ aoga tõõsõss lätt

siidiniidist koetus  saa kirju rätt.