Seo nätäl kupat kõvastõ vihma ja tuu oll ummamuudu illos ja hää.
Periselt veivä vihmasao mu hoobis ilosa latsõpõlvõ mano. Mu agolin on mitmõl noorõl perhel 3 last, kasusõ nigu seene pääle vihma.Sõitva ratastõga, hüppase võrgu pääl ja mõntvuuri kisklõsõ umavahel nigu latsõ õks.
Vihmast saiva kraavi ja lohu vett täüs, mõni lomp andsõ jo tiigi mõõdu vällä. Üts õdak pääle vihma olli naabri kolm last , kats suurõmbat sõsarat ja väiku veli sääl lombin ja kraavin. Poisikõnõ käve hindä verevite seerikitega nigu kurg vii seen, vedäsi jalgu perrä ja kai üle ola takka vette, õks edesi ja tagasi.Sõsara saisõ niisama viin.
Kavvõmbast kai latsi tegemiisi häätahtlikult päält näide imä, timä es käse latsil viist õkva ja nüüd vällä tulla, es sõima, et rõiva saava likõs ja mustas ja vesi tulõ üle seeriku viiri.Timä lask latsil rahumeeli solbõrdada.
Tõõnõ päiv näie, kus tõõsõ perhe umbõs neläaastanõ poisikõnõ hüpäs nigu konn tii perve päält sinna kraavi ja lumpi, vesi kattõ lehte ja üle pää.
Hüpäs ja kiäki es keelä ja latsõl on nii hää miil.Hüpäs är ja läts rattaga sõitma.
Eelä tull agoli kotsalõ vikatkaar ja latsõ hõiksiva "Näe, vikerkaar!".
Mu agoli latsil omma muapritsme näo ja rõivide pääl nink vikatkaar pää kotsal. Nimä ehitäse kuun vanõmbitega hindä elolõ vundamenti, esi tuud prõlla tiidmädä. Tuud om illos kõrvalt kaia ja tunda.
Põimukuu om õks viil suvõkuu, kuiki pehlak om huulõ jo vereväs võõbanu.
Panõmi tähele ja märgimi ilosaid silmäpilkõ....
Õks hääga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar