Suvi and terütüses käe
häiermäiloga,
suurõ totuga hää nuhkõga
provva pujõngiga
kinkal mõntvuuri süä om täüs,
tummõsilmse õrna iirisegä
korgõst suust ruusõ ja liilijäidegä.
Nurmi pääl häitses armõdu ilosalõ hain
vili luu pääd.
Suvõüüde sumõriku
sammõtinõ helü
hellütäs henge.
Ma olõ !
Suvi annab terekäe
lilleiluga
suure õiega hästi lõhnava
proua pojengiga
kelle mõnikord süda on täis,
tumedasilmse õrna iirisega
kõrgest soost rooside ja liiliatega.
Nurmedel õitseb hirmilusalt hein
vili loob pead.
Suveööde sumeduse
sametine hääl
hellitab hinge.
Mina olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar