Ha-ha-haa haiku

 Mustvalge ilm teeb

 tujutu tujukaks ja

 teenindab tuska

Digiprügü tunnõ ( emotsioon)

       Kas ma ei olõ

        Jo kõkõ nännü?

Päävä nõsõmist, är minegit,

järvi ja merd, tormi ni lainid,

häiermid ja härmävõrku,

ku mitu kõrda, ütte ja tuudsamma...

          Järjekõrdnõ  

     laikõ ala är koolu

sortmada digiprügümägi

    võrgun, määndsengi pundin

        ja mu hindä käen.

           

Ha-ha haiku

 Õhtupuna ei

 vaja make-upi, sest

ise iludus

Ha-ha haiku

 Sammal, kata mu

 kivist süda, et saaksin

 olla südamlik 

 

 

Kuis edesi ?

 Lihtsä om egäl tõõsõl üteldä:

 elä edesi nigu saat,

 är longagu,

 käü sirgõlt,

 kaalust võta maaha,

 tulõ püstü,

 lasõ pikäle,

 harjoda, harjoda,

 süämest püüvä, 

 sa ei tiiä kuis tahtnu,

 aga ei saa,

 edesi ellä  ja käü ku varrõmbalt, 

 hädä om mu hindä asi,

 Ere, kuis edesi ?

 

Katri ropp räpp (uuõ ao mooduline)

 Kaa-kaa-kaa-kaa ( 2kõrda)

kapist karksi vällä,

Kaara-Jaan oll jala kängnü,

inne riigi maha mängnü,

Winni Puhh rüükse

Põlva om väiku puust liin.

Kaa-kaa-kaa-kaa (2 kõrda)

kapist karksi kaema

kas om kikas juuki pandu,

kanakari süüti sitnu (umbõ ropp, vähämb kanakari puuti rüüvnü)

Winni Puhh rüükse

Kadrisant süü siini.

Kaa-kaa-kaa-kaa ( 2 kõrda)

kapist karksi vällä

jalg es tulõ perrä

hõng jäi rindu kinni

Winni Puhh rüükse

surmalõ  sant sendi  võlgu

Ha-ha haiku

 Raagus sõnad ja 

  raagus puud laulavad koos

 vaikselt duetti

Ha ha haiku

 Sügise palged

 õhkavad viimast soojust

 hallad õlgadel

Kõrraldusõ matva hinge

 Süämen tsusk ja tunnõ, 

 elämises ei olõ õhku  ei ruumi,

 kõik elo om kõrralduisiga är' kõrraldõt,

 nüürvä  kaala.

Kõrralikul olku

elämiseski kõrraldus !

Kõrraldusõst püüvä arru saia,

aga inne kui arru saat, 

om kõrraldus är muudõtu. 

 Päälttuu palass vällä,

kiäki kõrraldust hoobis tõistõ tõlgutas. 

Sõs  olõt jo võlssi elänü

ja  kiäki  või su pääle  kaivata.

Ku kõrraldust ei olõ, 

sõs ellä ei saa ja ei toheki .

Tulõ kontroll,

kaes kõrralikult  perrä ja

sehkendäs pikä kurja paprõ 

kõrraperäldüle elätüle elolõ!

Hirmsat muudu matt hinge,

külm higi om otsa iin,

aknõ lüü  peräni vallalõ,

        ja röögätä:

"Minke mõtsa, kõrraldagõ vähämb,

  laskõ inemisel ellä !"

Armasta ello

 Istsõ vana Medina värten

 hindä aasta ja hädä  olgõ pääl,

 kaiõ ello,

 kõigil kipõ,  muudku  astusõ,

 pakan ni  moslõm ja kodolda kass,

 kaiõ  -

 saiõ arro,

 armasta ello

Ha-ha haiku

 Paradiisiõun

taevas ootab paradiis

siin kutsub Maa

 

Hädä mõistuse peräst

  Prii riigi tähtsämbä uudissõ:

   kiä läts lahku,

   kiä saa latsõ,

   miä om sälän ,

   miä om  jalan,

   kiä süü lihha,

   kiä   hainu jürä, 

   kost sai rikas uma raha,

    toetusi  om umbõ vähä.

 Mille minnä kohtumajja,

 ku egäüts om asjatundja.

  Pistü jala pääl käü koomusk

" Jälki hädä mõistusõ peräst !"

 

Salahuisi pallõldõn igävest ello

 Vanahus ku süküs

  tassakõistõ  mano hiil,

 keset suurt suvvõ

 kõivokõnõ saa hellekõllatsõ lehe,

 inemine peenükest kirjä ei näe.

      Tühjä tuust!

Süküs, vargusi haukas suvõst

kiä laisas jääs,

igä silmä ümbre künd hiusspeenükese  vao,

mõntvuuri halutas siit ja säält.

    Tühjä tuust !

Süküs üte käega kuldas puid,

tõõsõga ilma rämmäs kuionut pruumi,

iäga tõvõ om külge jäänü,

aig tikatas armu andmalda.

    Elämi viil.

Kuuljakuun undsõt ja

ütetaolist hahkjast hallõt,

mõni  ütsik päiv  and kibõnakõnõ hellet,

inemine mõtlõs minekist,

salahuisi pallõldõn igävest ello.

Ha-ha haiku

 Viinakuu vaikselt

  elab minekut, tarre 

  tuled varakult

Mihklikuu mälehtüs (mälestus)

 Mihklikuu -kuldnõ ja lämmi,

 rahvas hõngu  haardsõ mere veeren,

 naasõ paljastõ rinduga

 helle hilläku  päävä käen himoga,

paarikõsõ kõrvusi ku takja,

viingi es lähä lakja,

noorõ ja vanõmba liiva pääl

 ütenkuun tõupinnega,

kiäki mere pääl vinnega.

Pääsokõisi poja, tsillukõsõ  ku tsibiläse

lindamist harotivä

müüda ilmakaari -üles-alla ja  tsõõri.

 Pikk tii ussõ  iin !

Aian ubinil  vere-verevä palgõ,

 süämen siimne mõrksa,  

 pruumi  karva.

 Üüse tähti ala lammõs kastõ

 ja hingel mõntvuuri olõmine om rassõ.

 Suvi lännü,

 süküs  mu pihta tukõ hindä  jahhe käe.