Vasta süküst üün ( hilissuve öösel)

 Vasta süküst üün

     helüldä

meri lainõkaplu viirde veerütäs,

nahkhiir tege tsusakuisi,

härm kuda hellä ( õrna)  härmähällü,

hannaga täht üle taiva

nigu helletäht ( popstaar) helgätäs.

Vasta süküst üün 

ma näie

     

Makõhalu ( üle pikä ao, põimukuu lõpp tõi miilde)

 Aknõ peräni

 ritsikä saagõldasõ välän,

 silmämõsu kausin mõstu kurgi,

 lavva pääle säetü puhta purgi.

 Pernaanõ purgi põhja hiit

 sitikalehti,  tilli ja kiblukat,

 latsõkäsi kõrraldõ pääle sääd kurgi.

 Paan mullõ aja marinaat,

hiitüs ku törtsü ätikät saa.

Kiivä keedüsegä üle valõtas kurgi, 

kaasõ ja kaska päält tuu saava purgi.

Aknõ peräni,

küük tossunõ ja sitikulehe- kurgi hõngunõ,

põimukuu täüskuul taivan

kurbligu silmä. 

Palukamekiga köüdüssin

 Paluka laisõldõn

 jumala armust

mättä pääl vereväs lännü.

Haardsõ peiu,

hiitse suvhtõ

maigoti.

Siin  parhilla olõ

palukamekigä köüdüssin

õkva ku härm härmähällüga

tuulõ hällütädä

( justkui ämblik  võrguga

tuulõ kiigutada)

Hädä om hindä asi

 Hädä om hindä asi,

  olku hinge vai midägi muud.

  Ku hädäldät, olõt hädävarõs,

  hätä vällä näüdätä 

  olõ ei määnegi muud.

  Mõntvuuri hädä hädälise aja kaivu,

  aga vällä säält ei avita.

  Hädä om SU HINDÄ asi !

  Ku hädä om- otsi puhmaalust,

  kiäki tõõnõ, sinno ei avita.

a.

Ha- ha haiku

 Pihlamarjust suus

sünnivad ussisõnad

võimsad kui välk

Saatusõ vasta ei saa. harm / hall)

 " Tere imä!".

   Sa kaet minno, aga ei tunnõ är'.

    Ma võta su jahhe käe hindä peiu,

    sa minno ei tunnõ är'.

    Ma kae su põhjata sinitsit silmi,

    sääl elo om paigalõ saiskunu,

     õkva ku vesi  är unõtõt 

    vanan  vändäga kaon.

   Sa mullõ pikält otsa kaet- 

    ütlet sõsara nime.

    Ma kae su  sügävit kortsõ 

     risti ja põiki, õkva ku küntü

     kahvadun näon,

     lõvva alt  sõlmõ köüdetüt päärätti

      hallin pään,

      kõvõrat jõuõtut vanna naist

      istman   tooli pääl.

      Immä, kiä jaganu hirmu ja armu.

      Ma ütle, et olõ su tütär,

       Sa ütled "Ahah" ja pikält kaet

      mullõ  silmä.

       Suur harm ja sõnnota tühjus

       om mi vaihõl, 

       saatusõ vasta ei saa.

Ha-ha haiku

 Ohakas valis

 lõpuks pehmed väärtused,

 osutus moodsaks

Elo om lõpu alostus

 Elo om alasi lõpu alostus,

 ütskõik ku pallo sääl

 ikku vai ilosat,

 ütskõik ku pallo sääl

 vaiva vai heldüst,

ütskõik ku pallo sul

asju ja raha,

ütskõik kas vainõ vai rikas,

nuur vai vana.

 Elämi lõppu,

 luutõn alostust.

 

Haiku

 Rohtunud aed ja

  vändaga kaev, eilne päev,

  kas elasin seal

Haiku

 Kibuvits suve 

 lõpuks heitis kleidi, näe

 küpsend ümaraks

 Hoolõga valimi 

pruntsõ ja pükse,

sõnnoga nii hoolõn olõ ei.

Mõtlõmada saadami 

pikält ja persele,

ütlemi sülg, 

midä suhvõ tuu.

Ülearvo kõnõldas tähtsüseldä sõnno

hõelaid ja vihatsit,

mõttõlda rumalit.

Kuulõ, mullõ jo teedä andas:

"Luulõtaja , miä sa poonjatat,

  meil om sõnavabadus ja

  lausõ lõppu panõ punkt."

Elo om hoitmine (armastus)

 Kiholaisiga suvõ-õdak

  kamminan praksva puu,

  kõrvusi istumi  

  aig sais mi vaihõl

  ülearroliidsi  sõnnota.

 Aig meid kattõ kaes

 mi ütstõist- ütegi sõnata,

 õnnõpissar silmänukan-

 tunnõ, 

 elo om hoitmine ( armastus).

Ha-ha haiku ( fotol metsporgandid)

 Kui porgand pääses

  peenralt lõid ladvad õide

   lahkus juurikast

Ha-ha haiku

 Raudrohi rauda

 ei ravi või  seegi vaid

 usu küsimus

Katõkõnõ vislapuuga ( vislapuu sõs kirss)

 Mille ma vislapuu istuti?

 Timäle rammu anna, 

 külmä iist häiermid kaitsa,

 võrguga tsirkõ hiidütä,

 mannakõisi korja,

 kivi vällä tikõlda,

 hämmätüst keedä,

 mille, 

 ku poodist om kõkõ saia?

 Niimuudu jo  

 imä ja vanavanõmbä teivä,

 tulõ takan tetä.

Vissel, kuimuudu  

iintulõva  põlvõ tallitasõ , 

ku kõkõ om  poodist saia?