Olõ tihtsäle mõtõlnu, et väiku esämaa kõgõ suurõmb häda om, et põlvkunna umma nigu puu raotu langi pääl ütstõõsõst kavvõn luudusõ meelevallan.
Ma olõ põlvõst, kinkal om tullu leppü vähätsega, nälgä es tunnõ ja suurt puudust kah, kõkõ õks oll, aga tull ütstõõsõga jagada : tarrõ, rõivit ja süüki.Es saa ütsindä külmäkapi man parõmbit pallo sisse vohmi.
Täütsä harilik oll, et ku põlvõ kokko saiva ( ja tuud tull tihtsämbält ette ku prõlla), maati ( magati) üten tarõn, pää jala kuun, latsõ ja suurõ.Mõni norsas terve üü nii et saina värsi, tõõnõ peeret päält kimmäst ütist õdagusüüki, aga hummogu olli kõik sõbra edesi ja hätä es olõ midägi.
Errä oll vähä ja tuu opas meid rohkõmb tõisiga arvõstama ja lepmä.
Egä uus sugupõlv om tüüd rabanu ja tahtnu , et latsil ja hindäl olõs keremb ja parõmb elo.
Ütelt puult väiga inemise muudu, aga tõõsõlt puult olõmi mu meelest jõudnu langi pääle, koh egä tavalise
asa jaos piät olõma paprõ pääl kõrd, näütüses, et ütenkuun ja kuunmeelen tulõ latsi kasvatada, kuuneläjä ütstõist avitama ja muidoki piät riik hindä puult kah eräello toetama ( loe raha andma).
Elo om tegelikult jo väiga hääs lännü, nurmõ umma täüs uhkit majju, autu suurõ ja kipõ, piä egäs asas saat tukõ (toetust )küstä, aga rahul ei olõ kiäki. Tüllü ja kraaklõmist latsi ja varandusõ peräst om inämb ja inämb. Millegiperäst arvatas, et eräasjo piät kah ütiskund lahendama, mitte inemine esi.Piiglile ei miildü kinkalgi kaia. Aokirändüs pand vunki mano, püünd klikke, tuu asõmõl et üteldä, eräasju lahendagõ hindä vaihõl vai kohtun.
Andkõ andis, aga sitt müü, tävvemiilne ( tavaline) ei kõnõta kedägi.
Ku tüünätäl läbi taha alasi kas sõrmõ mulda panda vai mõtsa minnä, kos maa pääl om pallo hirmilosat väiküt ku kaia ja nätä tahat , korgõ puu omma ütstõõsõlõ toess ja kohisõsõ, tulku vihma vai paistku päiv.
Innekõkõ hääd hindä sisse ja välläpoolõ,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar