Ku vihma vaihõlõ trehväse lõpus mõnõ ilosa ilmaga suvõpäävä , võtt nõna õhust üles kesksuvõ ilm-essümätä tutva hõngu: lõhmusõ, angõrpistä, raudhaina , kummeli....
Mõtlõ, aga kost ma näid tiiä ja ilmapääl segi ei aja.
Kuis tõistõ, üten olõ näidega kasunu hällüst , egä suvõ midägi talvõs korjatu, edimält vanavanõmba ja vanõmba, ku kaala kanni, sõs esi jo.
(Umal aol pidi viil suvõtüünä ravihainu korjama ja sügüses kuuligi viimä )
Truuba pääl ja aho man kuivi terve suvi üts-tõõsõ ala mõni hain vai rohi. Kõgõ hirmsamb oll tuu põrdrasammal, mõrru, aga ku vaia, tull juua. Talvõl tohtõrdadi õks edimält haina tiigä...
Tsibiläisil ( liblikatel) om vabahus linnõlda, tegevä häiermide kotsal uhkit kaari ja haardva sõs kõrras hõngu.
Mehitse saava lõpus tarust inämb korjõlõ.
Pääsoperhel kaardõ all mesinädäli müüdä, poja kurnan, mitu nokka inämb uut söögipalla ja lindamise oppust. Või tuud om põnnõv kõrvalt kaia. Algul veidü nigu löperdäse, mõtlõsõ mitu kaari tetä ja lõpus õks -tsiuhh , pessä tagasi.
Päävä ja tuulõ käen kahisõs vilänurm õkva ku kõgõ kallimb hummogumaa siid. Mere veeren laul liiv ( periselt)
Ku kaet, sõs näet,
ku kullõt, sõs kuulõt,
olõt ja tunnõt ....
Õks hääga ja väega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar