Vällän oll' pümme ja lämmi, taivast tull' rassõt vihma, kuulda oll', kiäki klopsõ kõvva ussõ pääle, viinakuu viimäne päiv.
Ussõ tei vallalõ, 5 musta, pikkusõga silmini, nuurt, küssevä kõvva ja ütest suust " Pomm vai komm ?", mitte midägi muud.
Vihm sattõ näile pääle, tähele panni ütel poiskõsõl vihmapissar kõrras helgät ja saisat silmäkarva pääl, inne ku maha sattõ... Kotisuu vallalõ, uutsõva, olku olla.
Ameeriga kaiõ mullõ otsa, tundsõ hinnäst kehväste .
Ütli, kompvekke olõ ei, kingiti sokulaat, tõi, a tõtõstõ, andmisest es olõ rõõmu. Kõnõlõma nakasi võro keeli. Anni teedä, et ku ma nuur olli, sandin kävemi: laulimi, näütlimi, suhtlimi, niisama es anta midägi.
Noorõ pümmen kaiõ minno ku kivistüst, veidü ulli, kiä saisõ ussõ pääl.
Ma tundsõ hinnäst halvastõ, pümmensaisja taaroti jala päält jalalõ, es tiiä kohe käkki silmi.
Sõs ütel üts latskõnõ "Ilusat päeva", vällän oll' kottpümme, sattõ vihma ja päiv oll' magama lännü.
Käändse ussõ lukku, tarõn oll' Vana Võromaa, vällän Ameeriga.
Arvada, mu tundmine , kõrda lätt õnnõ mullõ hindäle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar