Kiholaisiga suvõ-õdak
kamminan praksva puu,
kõrvusi istumi
aig sais mi vaihõl
ülearroliidsi sõnnota.
Aig meid kattõ kaes
mi ütstõist- ütegi sõnata,
õnnõpissar silmänukan-
tunnõ,
elo om hoitmine ( armastus).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar