Must kass käü mi vaihõl
ja silitäs hannaga siiri,
hõelusõ hussi siugõlõsõ
müüdä sainaviiri.
Kurbus henge kuur alastõ,
ripnõs tõnõ kihä pääl
ku perädü koitanu paletu.
Meelesais kõigus
õkva ku vana sainakellä tikats,
elo olõ ei aokirä klantspildi
hoolõga säetü tarõ kujondus.
Aoldõ süä lätt täüs,
tsähvit ku piknõ ,
tsuhkatat vihatsõlõ ( turtsud
vihaselt )
sõimat ja tänität,
vai olõt täüeste vaiki:
tõrvand hingen ja
pitsitüs pitsitäs ,
vai kaet pudõli põhja,
minkal ei olõki põhja.
Eloteatrin ütekuun
helle ni pümme puul,
küsümine, kuis leüdä
meelerahu ja tasakaal ?
Aig kõik
lillitotu
är’ närvetäs
vaasin ja pinnärde pääl .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar