Kas tunnõ, kas tiiät

 Ekä päivä ellä  ku pühäpäivä,

 häste mõistat sa,

 (vai nii vähämbält vällä näüdeldä).

  Kas ma üldsegi tunnõ sinno,

  kas tiiät, kiä olõ ma?

 Tiiämi ütstõõsõ  viku ja hääd,

  muiatõn muiduki ütled,

 😍 ma üleni hää.

  Kas ma üldsegi tunnõ sinno, 

  kas tiiät, kiä olä ma ?

  Ütlnü harva sullõ, et kallis olõt,

  ku üts puu, mille ala  nigu elläi

viha ja vihma iist, lähä varjulõ.

   Kas ma üldsegi tunnõ sinno,

    kas tiiät, kiä olõ ma?

 Kats hinge, miis ja naanõ,

 elon kuun õkva ku kellä tseieri,

 üts tsiht aiglasõlt tundõ, 

 tõõnõ kipõstõ  kaari  lugõ minutõid

 ja aig tikatas  sekundõid.

  Kas ma üldsegi tunnõ sinno, 

  kas tiiät, kiä olõ ma ?

Ha-ha haiku

     Juuni jalajälg 

     on kuum, põletas saagi,

     loodud luigelaul

Elo, miä hilbõlõs tuuli käen, (moloraamadu mõtõlus

   Päävä käen , vihman ja tuulõn, 

   ainos elo om üte klahvi all,

   mõstu valgõ ja must mõso,

   tilpnõs näppegä nüüre pääl, 

   uut (ootab) arvamist saandalt (sajandalt ) sõbralt,

   kinkä seltsi saat klahvi alt,

   jaat teedüst, midä esi ei jaga

   ( jagad teadmist, mida ise ei mõista saja esimesele)

    saa edimesele 

     ja elokõnõ  hilbõlõs (tilpneb)

    tuuli  käen -nööri pääl....🥴🥳

     

    

Mere veeren haardõn hõngu

       Mere veeren issanda loomaaid,

       latsõ mängvä kivvega puuti ja hüppase vette pommi,

     prouvva hillä  luuva 

 kivve piten vette,

paarikõsõ istusõ viin,

ütstõõsõst hoitva  kinni viil,

sirmi all puulpalja inemise 

 küdsäse   kõturasva,

 vällä paistusõ ilosalõ

 võõbatu küüdse ja kuld,

  är' käkitu peris- elo ni  hinge.

 Budva vanaliina kerkokell

 puultunnõ lüü, 

 tikatas hõnguhaardjalõ aigu, 

õks pimm ja pomm,

        pimm ja pomm, 

 kõik püündvä saia ja jäiä  lainidõ harjalõ.

Är kõnõlgu - kullõmi

 

 

     Är kõnõlgu- kullõmi,

     lumbikunnõ kuurõ

      õdagust kontsõrti.

   Är kõnõlgu- kullõmi,

    mehitse mehkeldäse taru ümbre.

   Är kõnõlgu- kullõmi,

   haav väristäs tuulõlõ lehti.

   Är kõnõlgu-

   saisami sõnajalun - kullõmi

   Maaimä hengämist ja

    usumi jaaniüü  muinasjuttu.

Ha-ha haiku

       Besee, vahukoor,

       mannavaht, pojengide

       pidu, pillerkaar

     
 

Ha-ha haiku / võrokiilne

       Nastik näüdäs kiilt,

       ma küsse, ilodus miä

      sa teki all tiit

Ha ha haiku

    Elu rikkus kas

     raha, auto, suur maja 

     või uss muru pääl

Ha-ha haiku

        juunis rohenäpp

        näpib taimi, kes vaiki,

        kaeblevad eided

Pümme puul // pitsitüs elik depressioon

Must kass käü mi vaihõl

ja silitäs hannaga siiri,

hõelusõ hussi siugõlõsõ

müüdä sainaviiri.

Kurbus henge kuur alastõ,

ripnõs  tõnõ kihä pääl

 ku perädü koitanu  paletu.

Meelesais kõigus

õkva ku vana  sainakellä tikats,

elo olõ ei aokirä klantspildi

hoolõga säetü tarõ kujondus.

 

Aoldõ süä lätt täüs,

tsähvit  ku piknõ ,

tsuhkatat vihatsõlõ ( turtsud vihaselt )

sõimat ja tänität,

vai olõt täüeste vaiki:

tõrvand hingen ja

pitsitüs pitsitäs ,

vai kaet pudõli põhja,

minkal ei olõki põhja.

 

Eloteatrin  ütekuun

helle ni pümme puul,  

küsümine, kuis leüdä

meelerahu  ja tasakaal ?

 

Aig   kõik 

lillitotu  är’ närvetäs

vaasin ja pinnärde pääl .

Õhk häitses ( õhk on õide puhkenud elik õitseb, just selles järjekorras need õied õhu on õitsetanud ) muso -musist punased päikse põsed

 Õhk häitses

   hummogu-

 toomõpuien,

 tsirelipuhmistun,

 kuslapuien ja 

 jasmiinipuhman.

 

Õhk häitses

   õdagu-

 toomõpuien,

 tsirelipuhmistun,

 kuslapuien ja

 jasmiinipuhman.

 

Õhk häitses,

päävä põsõ  omma

tuulõ musost verevä,

õhkasõ õdagulõ.

 

Kõlahtus ( hetkeline heli )

Kõnõlõ keele iist

 ilosalõ miä helises:

pallõ, tennä,

kullõ, hengä,

lihtsä  elo postulaadi,

ilosalõ jo  helises

imäkeelen.

Ha-ha haiku

         Sääsed tõmbasid

      end täis, doonorile jäid

       ai, sügelised.