Inne jõulu, inämbjaolt puulpäävä
suurin patun keedeti vett,
vällä otsiti teritsetü tuutsi,
kimmä käegä lauda man tsusati
kinäs nuumadu tsiga-tuu kodoelläi,
viimätsen otsan ruias hirmsalõ,
lämmi veri juusksõ kopsikuhõ
pleki verevä jäie lumõlõ.
Tundmusõta kõrvõtati
maha karva,
tundmusõta vällä
lõigati kops, mass ja süä,
tundmusõta soomitsõti
sitta täüs soolikid,
tundmusõta
raoti tükes lihakihä ja valgõ rasv.
Päälttuu mehe tundmusõga võtivä viina
värskilt praaditu
liha man.
Tundmusõta tossu
täüs küügin sulatadi rasv,
kõrnid jüräsi egä lats,
tundmusõga veregä
suurmaputro
topiti
soolikihe ,
tundmusõga suurõn paan keedeti süldikraam,
üten hullun (läbisegi
) jala ja kõrvuga tsiapää.
Jõulu aigu sõs vahmil tull’ kinäste kokko,
lavva pääl eläjäst tettü, nii harva saia ja hää,
kiäki es olõ
sõs vegan,
jalajäle
väiku ja suurõ,
veie tarõ mant lauta ja kemmergulõ.
Kas tuu
elo oll tõtõstõ jälle,
märgota seod
makõhallõt ?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar