Tsirk palmitsõs pesä
munõs, haud,
süüt, oppas lindäma
hiit' ilmä ,
nakka lindämä,
elä ja silmä maailmä.
Kuis sul lätt` , lats,
vanõmb teedä taht ,
mõnikõrd helistä,
paar sõnna kirota
tõõsõst nii hindä riigist,
pääliinast vai mõtsa seest,
ei taha pääle
kävvü , ei võõras jäiä.
Kuis sul lätt' , lats,
vanõmb teedä taht,
süämen igävest
pesäst linnänü tsirk, õks lats.
Vääramatul jõul
aasta liivakell jooksmas on tühjaks,
aega, mida mäletame,
aega, mida ei tea.
Austraaliast leiti 100 miljonit aastat vana
hästisäilinud dinosauruse skelett,
Kaali kraater, poisike, tekkis enne Kristust 1500 aastat ehk,
24 veebruar alustas Venemaa Ukrainas sõda,
kehv seeneaasta, aga raamides oli kenasti mett.
Liiv voolab ahendilt aega,
aega, mida mäletan,
aega, mida ei tea,
aeg sulatab lume,
õitsetab lilled,
neelab elu ja aastad,
sulab mõrkjalt suus.
Keerakem liivakella,
saabub aasta uus !
Ülearvo poodin tavaari
rõivit ni jalavarjõ,
annomit, kõiksukust
paprõkraami,
süüki pinele -kassõlõ,
inemiisile ja latsilõ.
Lõpmalda määritäs midägi pähä.
Kos om mi taivadsõ rahu
plats?
Eräkundõ ja tibikõstõ kuulsus,
majandusõ ja raha hinna sadamine,
elätüshinna ülesminek,
korgõ väehind, suur jalatsomp,
otsalda häöng.
Kos om mi taivadsõ rahu plats,
koh persütä ja jalgo tillitä,
igätsä ja mõtõlda hääd.
valges vangis tardunult
istuvad taimed
💨💨💨💨💨💨💨
Lumelageda
vaikuses arulage
tõstab SKP-d
jaku tuima , esi ilmä nimetä,
ijätünü lumi koolõtas elo,
hindä ala käkk` ilmliku armõdu,
lumõlakõ (
lumevälja ) vaikus
nunnutas kõrvun,
kistu är` üten ijätänü lumõ ja pümmegä.
Inne jõulu, inämbjaolt puulpäävä
suurin patun keedeti vett,
vällä otsiti teritsetü tuutsi,
kimmä käegä lauda man tsusati
kinäs nuumadu tsiga-tuu kodoelläi,
viimätsen otsan ruias hirmsalõ,
lämmi veri juusksõ kopsikuhõ
pleki verevä jäie lumõlõ.
Tundmusõta kõrvõtati
maha karva,
tundmusõta vällä
lõigati kops, mass ja süä,
tundmusõta soomitsõti
sitta täüs soolikid,
tundmusõta
raoti tükes lihakihä ja valgõ rasv.
Päälttuu mehe tundmusõga võtivä viina
värskilt praaditu
liha man.
Tundmusõta tossu
täüs küügin sulatadi rasv,
kõrnid jüräsi egä lats,
tundmusõga veregä
suurmaputro
topiti
soolikihe ,
tundmusõga suurõn paan keedeti süldikraam,
üten hullun (läbisegi
) jala ja kõrvuga tsiapää.
Jõulu aigu sõs vahmil tull’ kinäste kokko,
lavva pääl eläjäst tettü, nii harva saia ja hää,
kiäki es olõ
sõs vegan,
jalajäle
väiku ja suurõ,
veie tarõ mant lauta ja kemmergulõ.
Kas tuu
elo oll tõtõstõ jälle,
märgota seod
makõhallõt ?
Maailmäl om must ütskõik,
olõ vai koolõ,
elä muldonnin vai klaasist pallatin, ( palee)
maailmäl om sust ütskõik,
olõt vai koolõt,
kannat kaltsõ vai Louis Vuitton´i
maailmäl ei olõ meid vajja,
olõnõmada meist tä om olõman,
om suurõmb, ku ette sa könn, ülepää kujotat.
Kinkäle om meid vajja?
Kae piiglile ja vastus anna,
esihindäle.
loodat, et müüdä lätt huup.
Ütlet, et kaet põhaligult ette,
arvat: hää uut allpuul vett.
Pardsi pääd piten viin,
tagaots taiva poolõ.
Elo iist ei anna minnä är,
seeni ku hingät viil,
tagaotsa puult ei näe valgust,
pümme ei näütä tiid.
Pardsi pääd piten viin,
tagaotsa taiva poolõ.
Talvekuu platsis
aeg kuulab lumesadu
matab kõik eilse
💨💨💨💨💨💨💨
Jõulukuul kuused
pelgavad kirvehoopi
surnud ei laula
