Aeg, mil Euroopa südames on sõda, surevad süütud lapsed ja sõdurid, viib paratamatult mõtted elule, mis kellelegi antud ja/või mida ta elab. Habras, habras on elu ja siiski, vaatamata kõigele, nii palju ümberringi on ilu.
Sünniga
käsikäes
ikka
käib
hirm,
ilu ja valu.
Üleöö
ilmast
sündinud
lumehelbed
ühegi
plekita,
imeilus
kristall.
Emad
ilmale toovad
linnupojad,
tütred
ja pojad
sünni
ime,
kordumatu
alati.
Helbed
loodud-
seejärel
sulavad,
üürike
ilu ja elu,
tütred
pojad elavad
antud-
ainsat vist- elu,
habrast
kui lumekristall.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar