Lumi
viis kellukesed, valged,
oh,
kuidas ootasin neid.
Sinililled
lehthaaval kaotasid silmad,
ülased
longuspäi,
kevad arutu täiskäigul
roolib suvele hõlma,
palun, ära nõnda torma:
silmapilguks
seisatu, et
õiteulmas
uneleda-
saateks
linnukoor.
Lumi
viis kellukesed, valged,
oh,
kuidas ootasin neid.
Sinililled
lehthaaval kaotasid silmad,
ülased
longuspäi,
kevad arutu täiskäigul
roolib suvele hõlma,
palun, ära nõnda torma:
silmapilguks
seisatu, et
õiteulmas
uneleda-
saateks
linnukoor.
Olõ ei inämb asja meil panka
kontor kinni turvamiis iin,
kinniste ussi takan tüütäjä
tüütäse - midägi müütäse,
maainemist nätä ei taha,
pelgäse-peräkõrd mõsõt-
esihindä rahha,
sularahha om saadanast
pelgäse -peräkõrd mõskma
naat hindä rahha,
tuuperäst
elo virtuaalsõn aknõn
leüät ku sisse logit
internetipanka
ja vaotat
all parõmban nukan
sinist mullikõst,
ku tuu
jaos olõt ullikõnõ
kõlista teedüsnumbrile
kiä sullõ ütles,
parõmba teenüse jaos
jutt lätt linti,
veidü
pääle viil käändke vast vinti
mõskõ häste puhtas ja sõs,
hindä
pääle kulutagõ mi rahha är ',
mats kummarda
müts võta maaha.
sisaskiga.
Üts kullõs, tõnõ laul ilmkistumada:
„Üü pikk, üü pikk!“
Tuum tuulõ saatõl pillutas
mõrksat ja makõt.
Är magagu, ku võit,
sedämaid maad katt
valgõ häiermävaip.
Kõivopuu
valgid siiri silestäs,
helle mõrsjaluur
hiirekõrvun.
Tuul tassakõistõ tsosistas
hiirekõrvun.
Tsirgokõistõ laulukuur
hiirekõrvun.
Kevväi kõlisõs nuur,
aga suvistõpühis kõoleht
saa suur.
Suvistõpühi –
kiä noid viil pidä,
hällü hällütäs,
lehese tarrõ vedä,
kõivo nuhutas?
Tuul vast, vai nuurkuu …
Kägu
taas kohal,
tanumal kukub
raagus puul:
ühele hoolt,
teisele leina,
kõik loodavad õnne,
vaid õnne.
Kuulen- kukub,
aasta läind:
naabri Jaan, kaen, kahe kepiga käib,
ema ei tunne mu poega,
taks Iti jäi auto alla,
lastel on oma elu- pole aega,
põlv annab tunda,
kiirustan kõplaga aeda.
Kuulen, kukub,
mulle- mu aega
kuulen, kukub
lootusrikkalt petab,
tuleb kõik
või mitte midagi.
🦅🪶🦅🪶🦅🪶
kuuk külä takan
roodsuhn puun,
ütele huult,
tõsõlõ leinä –
kõik luutva
õnnõ õnnõ.
Kuulõ, kuuk,
aasta lännü:
naabri Jaan käü katõ kepiga,
imä ei tunnõ mu poiga,
taksipini jäi auto ala,
latsil om uma elo, kipõ,
ei aigo,
põlv and tunda,
rutta kõplaga aida.
Kuulõ, kuuk
mullõ mu aigo.
Kuulõ, kuuk,
lupa luuta – aga võlss,
tulõ kõik
vai ei midägi.