Mihklikuu -kuldnõ ja lämmi,
rahvas hõngu haardsõ mere veeren,
naasõ paljastõ rinduga
helle hilläku päävä käen himoga,
paarikõsõ kõrvusi ku takja,
viingi es lähä lakja,
noorõ ja vanõmba liiva pääl
ütenkuun tõupinnega,
kiäki mere pääl vinnega.
Pääsokõisi poja, tsillukõsõ ku tsibiläse
lindamist harotivä
müüda ilmakaari -üles-alla ja tsõõri.
Pikk tii ussõ iin !
Aian ubinil vere-verevä palgõ,
süämen siimne mõrksa,
pruumi karva.
Üüse tähti ala lammõs kastõ
ja hingel mõntvuuri olõmine om rassõ.
Suvi lännü,
süküs mu pihta tukõ hindä jahhe käe.
