Oh kui palju kordi olen oma suhteliselt kiire elutempo juurs mōelnud, tahaks puhata, mitte midagi teha ja siis kui see hetk käes, muutud rahutuks. Nii imelik on mittemidagi teha. Ka molutamist, nagu kõike muud siin elus, tuleb õppida.
Ma ei reisi enam ammu selleks, et hästi palju sõita või läbi käia, nüüd mulle meeldib võtta väikseid ampse, jälgida elu ja olu:
linad on kriitvalged,puhtad;
vaaraosipelgad reastuvad nagu sõdurid paraadil, ilmuvad ei tea kust just siis kui oled lõiganud lahti lambajuustu;
tean, ei ole hea ennast terve päev praadida , aga pikk pime sügis ootab ees, millal sa jälle saad terve päeva lained seltsiks päikese käes olla;
lainte viisid on teised kui Treimanis, San Remo või vähemalt Sopot, mitte Põhjamaa me kodumaa:
ikka käid läbi mõnest turistilõksust, ostad pudeli eksperimentaalset veini , agri ja öko, 20 eest ja siis mini marketist pakiga Belle Vita 3.50 eest, saamata aru maitse ja siis ka muidugi hinnavahest. Loed raamatuid, mida ammu pole mahti olnud teha, noort Ashilevi, Koorti ja Õnnepalu. Viimane Tööpäev ikka tõesti hea, ilmselt seetõttu, et olen isegi nö pensionieelik 🤭🥴
Ta kirjutab"õnn on ainus tõeline Kaup, kaupade kaup. Ükskõik mida sa müüa tahad, pead sa müüma õnne"
Tuleb mõelda, kuidas " Aojõgi" õnne pähe maha müüa. Pikk sügis on ees. ( kas suitsuliha müüa on kergem? )
Lõpetuseks veel Õnnepalu " Töö on pidev ellujäämis kursus- kangelased langevad, targematel on lootust eluga läbi tulla"
Tööpäevad terendavad 🥴🤭
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar